Sügis salves
Ongi jälle ühelpool selleks korraks. Sügis – saak kõik üles võetud, keldrid, salved, külmad head paremat täis. Üllatuseks meile endile – kokkuvõtlikult oli tegelikult hea aasta, parim siiani. Ega kui poleks väga hoolikalt ja põhjalikult kõike üles märkinud, oleks ikka raske uskuda. Ilm oli ju sel aastal uskumatult mõtetu. Kuigi vahepeal päris põllumehed pidulikult teatasid, et on oodata head vilja-aastat, siis napilt enne lõppu, nüüd ei saa teist kuidagi üles. Kartuliga sama jama. Põllud täiega vee all ja nende miljonimasinatega peale minna ei saa.
Sügis – saagikoristus ja kokkuvõtted
Meie põld teatavasti mäeveerul, vesi pidama õnneks ei jää ja võimalik traktor, mis õnnestub külapealt leida on ikka väga tagasihoidlik. Aga ega meil rohkem vajagi pole. Meie saime oma kartuli väga õigel ajal üles. Laura sai sel aastal piisavalt kasvada ning Impala ei jõudnud ka veel ülevalmida. Isegi Maret näeb väga hea välja oma sorti kohta. Niisiis oleme kartulisaagiga väga rahul ja müük toimub täitel tuuridel.
Kõik muud köögiviljad, mis sai kevadel ette loetud ja lubatud maha panna ning sügis võimaldas üles võtta, toimisid ka kokkuvõtvalt päris hästi. Seda just ilma silmas pidades. Kurk läks muidugi nihu. Avamaal ikka päris nii lihtne see pole. Kuna ja kiletunnelid vihma all kokku vajusid jäigi tulemus väga nadiks. Küll aga töötas mõte mitmesuguste uute tugikaarte ja tehnoloogiate kalla, mida nüüd pikkadel pimedatel talveõhtutel üritame teostama hakata. Saab järgmine aasta näha.
Põlduba oli eelmise aasta poole põllu asemel ainult kolm vagu. Täitsa ok, jagu endal söögiks, veidi müügiks ja natuke sai ka külma pandud, et ka jõuluajal värsket soolauba keeta (suu juba jookseb vett). Uus tulija oli seekord aeduba. Esimese korra kohta jälle päris hea. Ainult et järgmisel aastal üritame külvata, istutada eri aegadel, lootuses, et valmimine ka toimub eriaegadel, mitte korraga suures koguses.
Punapeet kasvas tublisti, oli mõnusalt paraja suurusega, värskelt kergesti käsitletav ning läks müügiks hästi ka keedetult. Imselgelt vagu pikeneb järgmisel aastal. Kaalikas on küll ka väga magus, maitsev aga kuidagi on vist inimesed sellest võõrdunud. Õnneks või kahjuks tuli seda otse seemnest vakkukülvatuna väga vähe üles. Järgmisel aastal see vagu lüheneb. Porgandiga jäi jälle aeg lühikeseks. Tuleb ikka oluliselt varakult külvata ja ilmselt ka loori alla panna. Proovime.
Peakapsa prooviks pandud 100 taimest kasvatas pea otsa ligi 80, millest omakorda kolmandik langes putukate või usside ohvriks aga ülejäänust sai täitsa asja ning kapsa toite jagus sügise poole päris palju. Mõni pea jõudis ka salve, prooviks, et kaua ja kuidas säilib.
Mugulsibul andis küll eelmisel aastal nagu lootust aga see aasta jällegi võttis motivatsiooni alla. Kuidagi ei saa ikkagi seda õiget nippi kätte. On see siis maa viga, peenrakuju viga, seemne viga, kliima viga? Igal juhul tööd ja vaeva hullult rohkem kui asi seda väärt. Jätame sibulad peipsiääre proffide pärusmaaks ja tuleme selle juurde tagasi kui kunagi peaks aega üle jääma.
Võrdlust eelmise aasta kokkuvõttega või lugeda SIIT.
Seevastu on meil järgmiseks aastaks täitsa uus üllatustulija. Mis see on – sellest ka mõnes teises postituses, kui aega on pikemalt kirjutada või vähemalt kevadel, kui juba konkreetselt asjaks läheb.