Kartul, kurk, porgand, kaalikas ja punapeet
Mõned asjad võiks siia veel lisada. Nagu näiteks uue tulijana aeduba, vana tegijana põlduba ja jätkuva jonnakusega tomat.
Niisiis oleme sel aastal oma köögivilja valikut märkimisväärselt laiendanud. Liigume edasi siiski traditsiooniliste maitsetega ning midagi ektravagantset me ette veel võtnud pole. Kes teab, alati on huvitav uusi asju katsetada. Seega kui me oleme läbi katsetanud kõik vana aja köögiviljad, võibolla liigume siis ka uute avastuste poole.
Sel korral oleme maha saanud järgmise nomenklatuuri: kartul, kurk, porgand, kaalikas ja punapeet. Olen aus, sest tänase seisuga kumbagi uba veel maas ei ole. Aga me loodame needki lähipäevil mulda saada.
Kartul, kurk, porgand, kaalikas ja punapeet – üks hea borš on olemas.
Üks kaunemaid pilte kevadel on mustad kultiveeritud põllud, mis ootavad oma järjekordset seemet. Sel kevadel sai isegi kultiveerimist pikisilmi oodatud, sest ilmad polnud kohe üldse põllumehesõbralikud. Siiski ühel harvadest kenadest mai päevadest tõmmati meie põllulapike üle ja paar päeva hiljem sai ka kartuli vaod sisse aetud. Mina imetlen juba iga vähegi traktori moodi asjadnust, mis suudab kartulivagusid ajada. Sinine New Holland on ammugi kauge unistus, saaks mingigi masina kätte, millele oleks võimalik vastavaid haakeseadelidisi järgi rakendada ja põldu harida.
Kartulist panime seekord sama nagu eelmisel aastal. Veidi rohkem kui kolmandik Impalat, veidi vähem kui kolmandik Maretit ja kolmandik Laurat. Impala ja Mareti jaoks ostsime sordiaretusjaamast uue seemne sel aastal. Laura oma saime ise sügisel.
Kui kunagi lootsime panustada väga varajasele kartulile, siis elu näitas, et peamiselt ilma isikliku traktorita pole see mõeldav. Oleme niisiis selle mõtte oma varamus tahapoole lükanud ja panustame tavalisele kartulile. Ometi tegime spontaanse katse ja panime 30 Impala seemet suvaliselt eraldi katteloori alla. Tuleb tõdeda, et loorist on abi olnud, selle all on taimed juba paarkümend sentimeetrit pikad. Ootame nüüd huviga, mis edasi juhtub, kui ruttu kartul valmis saab.
Avamaa kurki paneme sel aastal lausa topelt koguse. Eelmine proovipartii oli väga edukas ja patt oleks mitte laiendada head asja. Erinevalt kartuli panekust ja võtmisest, satub kurgi külvamine alati super tuulisele ja suht külmale ilmale. Eriti tore on tuulise ilmaga nende kilede ja kattelooridega mässata. Seekord me valmistame 6 eraldi peenart. Nad on küll ühes rivis, aga iga 6 meetri tagant on kiledel vahed sees. Nii pikk oli toru, mis võimaldab nüüd kilet lahti ja kinni tõsta. Kurgi seeme läks päris agaralt idanema. Täitsa nagu viimasel sekundil sain veel maha, järgmine päev oleks kurgid küljes olnud.
Kõik need teised köögiviljad said seekord ka põllu peale pandud. Sinna, kus eelmisel aastal oli kartul. Kartul ise on seal, kus oli uba. Ja uba on kordi ja kordi ja kordi vähem. Ehk plaani järgselt ainult 5 vagu, eelmise 24 vastu. Ahjaa, sibula olen üldse ära unustanud. Sellele panustasime ka rohkem. Kokku sai maha 10 kg seemet, mis kattis ära pisut üle 200 m maad.
Muidu peaks olema nagu kõikse ilusam aeg. Aga no ilma pole, kohe üldse pole. Isegi kui päike paistab vahest ja kraadiklaas näitab 20 kraadi kanti, puhub ikkagi külm ja kõle tuul. Näiteks täna kurki külvates, olin riides nagu hilissügisel, suusamütsi ja kummist mantliga. Kogu loo teeb veel haledamaks asjaolu, et ega vihma ju ka ei saja, kastaks vähemalt põldugi. Mingi udune seeneks ainult suudab pealispinna niiskeks teha aga all pool on muld tuhk kuiv. Peame ikkagi voolikud välja vedama ja kastma.
Tegelt on ilus ka. Tuleb need momendid lihtsalt tähele panna.
